Ajalugu

Reformatsiooniidee, mis kuulutas maakeelset jumalasõna ning teha see kõigile kättesaadavaks, tegi võimalikuks esimese nn. “vana kabeli” ehitamise umbes aastal 1550. Väidetavalt andis just kabel Kabeli külale tema nime. Ilmselt on sellega kaasaegsed ka Fr. Stackelbergi XVI sajandi Kullamaa vakuraamatu esimesed pikemad eestikeelsed käsikirjad, milleks on palved: "Meie Isa", "Ole tervitatud, Maria" ja usutunnistus "Mina usun". Tõlkijaks oli Piirsalu hingekarjane Johhannes Lelow.

Rahvapärimuse kohaselt otsustati kirik ehitada Rõuma küla Kirikuvälja maadele. Piirsalu omad aga soovisid seda paigutada endisele ohvrimäele. Erimeelsus lahendati järgmiselt: Rõuma Nõmmemäel rakendati paar musti härgi puuvankri ette ning pandi tugev palk peale. Kui nüüd loomad olid teed mööda sammudes Piirsalu külani jõudnud, heitsid mõlemad teepervele puhkama. Kirik tuli paigale, kuhu härjad aluspalgi jätnud.

Esimene kabel oli puust ning vanematele kirikutele tüüpiliselt kahekojaline. Alles 1852.a. sai kogudus oreli (meister Peterson).
1859.a. alustati mõisnik Arthur von zur Mühleni algatusel uue kivikiriku ehitamist. Eeskujuks võeti üks väike neogooti stiilis külakirik, mida Piirsalu mõisnik oli välismaal viibides näinud.
Ehitust juhtis ehitusmeister Jakob Olli ning kirik valmis külarahva ja mõisniku koostööl aastal 1863.


Traditsioonid


Purmo sõpruskogudus
Esimesed kontaktid tekkisid meil Purmo kogudusega 2004.a. lõpul. Purmo asub Helsingist 460 km põhja pool Vaasa ligidal ning kuulub Pietarsaari koguduste ühendusse. Märkimist väärib, et Purmo elanikkond on valdavalt rootsikeelne ja enamik inimestest kuigi hästi soome keelt ei valdagi. Statistilisi võrdlusi tehes teeb rootsikeelse rahvastiku tihedus ühel ruutkilomeetril suurema protsendi kui päris Rootsis ongi. Suur toetus on sõpruskoguduselt just humanitaarabi vallas, millest osasaamiseks tuleks pöörduda koguduse juhatuse esimehe Maie Hinno poole.


von zur Mühlenid
Ehkki meie kiriku rajajal, Arthur von zur Mühlenil otseseid järeltulijaid enam ei ole, on siiski tegemist ühe suguvõsaga, kelle esindajaid on elanud ja tegutsenud mitmel pool Eestis. Oma külaskäikudel Eestisse on selle suguvõsa esindajad külastanud alati ka Piirsalut. Kontaktid säilivad ning nagu nad ise rõhutavad, on just see paik nende kodu- mis ongi ootuspärane, sest mitmesadade aastate vältel kujunes baltisakslastest oma emamaast lahus eksisteeriv iseseisev rahvus, kui nii võib öelda ja kohtumised nendega on väga liigutavad sündmused.


Kronoloogia


22.09.1863.a. õnnistati kirik Vigala praosti härra Harbeni ning Mihkli koguduse õpetaja Schmidti ja vikaarõpetaja Hörsckelmanni poolt.
1913.a. ehitati uus käärkamber ning kirik värviti üleni nii seest kui väljast. Altari asupaik nihutati pearuumist tahapoole selle praegusele asupaigale.
25.01.1923.a. pandi üles maailma- ja vabadussõja langenute mälestustahvel. Kirikaiale tehti uued raudväravad.
Kuni 1926.aastani oli Piirsalu Kullamaa abikoguduseks. Kaasajal samuti.
1929- 1930.aastatel kaeti kiriku peakatus tsinkplekiga ning püstitati uus kullatud tornirist.
1936.a. sai kirik seespoolse ukse peasissekäigu juures.
1938.a. valgendati kirik väljapoolt ja osaliselt ka seest.
Nõukogude võimu kehtestamine tõi rasked ajad, mis mõnevõrra leebusid 1953.a.
Hruštsovi liberaalne poliitika juurutas ilmalikke kombetalitusi - algul alternatiiviks, hiljem kiriklike väljatõrjumiseks.
Kogudust mõjutasid ka pidevalt vahelduvad kolhoosiesimehed oma erinevate vaadete ning suhtumisega kirikusse ja selle liikmetesse, samuti pühapäeva kuulutamine tööpäevaks.
1946.a. arreteeriti hooldeõpetaja Henn Unt ja koguduse õpetajakoht jäi täitmata kuni Martin Terasmaa tulekuni.
1948.a. registreeriti Risti palvela Piirsalu usuühingu filiaalina.
Viiekümnendatel ähvardas kirikut viljalaoks muutmine. Kolhoosiesimees sõitis viljakoti koormaga ukse taha. Plaan nurjati tänu kirikuõpetaja ägedale vastuseisule.
1959.a. õnnestus lõpuks kauaoodatud remont.
1960.a. sai Piirsalu kirik täieliku elektrivalgustuse.
1962.a. kehtestatud Ministrite Nõukogu määrus lõpetas Risti palvemaja tegevuse. Maa ja vara anti üle Risti 8-kl koolile.
1963.a. peeti koguduse 100- ndat juubelit, millel osalesid ka peapiiskop Jaan Kiivit ja Piirsalu koguduse endine õpetaja Henn Unt.
1968.a. parandati hea tahte korras kirikukatuse sarikad ning ehitati käärkambri raudahi.
1969.a. parandati lõplikult 1967.a. augustitormi poolt lõhutud katus.
1972.a. muretseti tuletõrjekapp.
1973.a. puhastati ja värviti tsinkplekkkatus.
1974.a. jätkati krohvimiste ja valgendamistega. Uuendati ka väravat. Parandati aknad ning seati seinagravüüre.
1978.a. peetud 115.aastapäeval jutlustas Haapsalu Jaani koguduse õpetaja Tiit Salumäe.
1979.a. prooviti ebaõnnestunult varastada haruldasi puugravüüre, mille koopiaid praegugi kirikuseintel võib näha.
Ekstreemse kliima näitena tooks 1985.a. 10. veebruari, kui teenistus jäeti ära -27ºC pakase tõttu.
1986.a. võtsid muinsuskaitseorganid altariruumi otsaakna vitraažid restaureerimisele ja taastamisele, töö lõppedes anti need muuseumi hoiule. Originaalid on asendatud koopiatega.
1988.a. algas ärkamisaeg, mis tõi esmakordselt kaasa ametlikult lubatud jõulude pühitsemise. Ühtlasi taasavati Vabadussõja mälestustahvel.
1989.a. teostati kiriku välisremont.

23.07.1990.a. toimus Piirsalu valla päev. Kirikus peeti pidulik kontsertteenistus. Mõisapargis avati külade mälestuskivid.

Aasta aastalt kasvas ristitute ja leeritute arv, stabiliseerudes 1993.a. paiku.
09.06.1996.a. toimus kuldleeripüha.
1997.a. saime Lääne Maavalitsuselt tagasi oma kiriku. Samal aastal paigaldas Toomas Mäeväli orelile elektriventilaatori, häälestades ja parandades ühtlasi pisivigu.
1999.a. novembrikuu torm murdis torniristi, mille parandamine mitu aastat aega võttis. Kahjuks oli risti munas olnud klaasampull purunenud ja sinna talletatud dokumendid hävinenud. Uue risti paigaldades munasse enam dokumente ei pandud.
Suurimad tähtpäevad lisaks kirikuaasta tippsündmustele (jõulud ja ülestõusmispühad) on traditsiooniliselt hingede-, emadepäev ning koguduse aastapäev.

Ehkki meie kogudus on arvult väike, on liikmeskond aktiivne ja reeglina üksteisest hooliv ja sõbralik pere.

Piirsalus teeninud õpetajad ja köstrid

Õpetajad

1789 – 1844 Carl G. Schults
1844 – 1848 August Schults
1849 – 1855 Heinrich Paucker
1856 – 1886 Paul Eberhard
1886 – 1902 Wilhelm Kentmann
1902 – 1931 Arved Brasche
1931 – 1932 F. Poolakes (hooldusõpetaja)
1932 – 1935 Hermann Unt
1935 – 1938 Matt Lillipuu
1938 –         Peter Otto Hermann Paulsen                           õp. Paulsen
1947 – 1956 Martin Terasmaa (hooldajaõpetaja)/ Voldemar Tammekand (jutlustaja)/ organistiks Johannes Kruusalu
1956 – 1961 Martin Terasmaa (hooldajaõpetaja)/ Aleksander Reinaru (jutlustaja)/ organistiks Voldemar Treial
1961 – 1964 Martin Terasmaa (hooldajaõpetaja)/ organistiks Voldemar Treial
1964 – 1965 Martin Terasmaa (hooldajaõpetaja)/ Voldemar Tammekand (jutlustaja)/ organistiks Voldemar Treial
1965 – 1967 Martin Terasmaa (hooldajaõpetaja)/ Johannes Tammekand (jutlustaja)/ organistiks Voldemar Treial
1967 – 1968 Arman Leimann (hooldajaõpetaja)/ Johannes Rannaveer (jutlustaja)/ organistideks Voldemar Treial ja Salme Tuisk
1968 – 1977 Arman Leimann (hooldajaõpetaja)/ organistideks Voldemar Treial ja Salme Tuisk
1977 –          Ants Leedjärv (hooldajaõpetaja)/ organistiks Tooni Leedjärv


Köstrid
u. 1550 – 1789 teadmata
Carl Maasing, palvela asutaja
Daniel Scmiedenberg (surn 1849)
1849 – 1886 Robert Christian Hirsch (surn 1886)
1886 – 1889 Gustav Hirsch
1889 – 1890 August Hirsch
1890 – 1907 Eduard Hacker
(11.06.1862 Harku – 04.09.1907 Piirsalu)
1908 – 1924 Jüri Leidtorff
1924 – 1929 Eduard Wieck
1929 – 1930 Theophil Neumann
1931 – 1935 Jaan Pootsmann

Galerii

Uudised

Facebook

Leia meid ka siit:

Kalender